Uma Leht NR.17
14.08.07
|
Kõrdsin tetäs «Kõrtsi» |
|
|
|
|
|
|
|
«Kanii. Kõmm!» kummutas klaasõ tühäs Volli, kedä mäng Tammõ
Raivo. |
|
|
|
|
|
Mäeotsa Ain om Tarto liinan
lava pääle säädnü tiatritükü päälkiräga «Kõrts». Tuud tetäs saman kotussõn
(Hansahoovin), kon minevaasta Rahmani Jani «Sõitu» mängiti. |
Eesti Päevaleht
Kolm muhedat kõrtsilugu õlle kõrvale
14. august 2007
Autor: Kristi Eberhart
Kõrtsikolmikust läheb enim hinge Merle Jäägeri kehastatud lihtne naisterahvas.
Kolm
humoristi-dramaturgi kirjutasid kolmele rammusa komöödianärviga näitlejale
monoloogid ja Ain Mäeots seadis need lood Tartu Hansahoovi teatris lavale.
Tulemuseks on muhe ja pretensioonitu tunnike mõnusal suveõhtul kodumaise
huumori seltsis.
Ühel
järjekordsel õhtul astuvad kõrtsi kaks meest ja naine, võtavad napsu,
hammustavad peale ja räägivad oma lugusid. Lood on otse elust võetud ja nagu
elus ikka, saab nalja läbi pisarate.
Raivo
E. Tamme mängitud külamehel hakkab pärast esimest pitsi viina põsk õhetama ja
silm peas kilama ning ega need loodki toostide vahele tulemata jää. Vana aja
lood sõjast ja reisidest ja suurest Kambja linnast. Vimkaga küsimused
pealekauba. Talle sekundeerib peagi kõrtsi pillimees (Jan Uuspõld). Kilekott,
nahkpüksid, vunts, retro-prill ja želeega talitsetud seitlisoeng. Pilli mängib
Uuspõllu tegelane vaid tööst vabal ajal, et naisi saada. Muidu töötab
ehitajana, kogub naisteajakirjadest mõtteteri ja viib naistemehena viimistletud
flirdinippe ellu.
Merle
Jääger on nokamütsiga, T-särgis ja teksaülikonnas lihtne naisterahvas,
sotsiaalse närvi ja suure südamega, vaatamata sellele, et elu pole teda just
hellitanud. Ta on kolmikust kõi-ge hingeminevam tegelane.
Lõid
laulu lahti
Näitlejate
lavaveerest publikusse räägitud naljalood meenutasid omaaegseid
estraadietendusi. Iseseisvate monoloogide tõttu oli tegelastevaheline kontakt
minimaalne, vähemalt alguses, nagu eestlastele omane, heideti teineteisele vaid
paar ükskõikset pilku. Kui üks rääkis, sõid ja jõid teised ning vaatasid
niisama ringi. Raivo E. Tamme kohtlased kõõrdpilgud publikusse püüti kinni ja
vastati eleva kihistamisega. Lõpuks kolmik siiski vennastus ning laulurahva
liikmena ühendas neid ei miski muu kui muusika. Etenduse lõpuks esitas trio
kodumaise pala “Sina oled minu sõber”, mille käigus Raivo E. Tamme tegelane sai
kontakti dramaatilise lüürikuga endas.
Omaette
nauditav oli näitlejate kontakt publikuga ja kõrtsimehe tumm roll. Oli hea
idee, et kolm autorit kirjutavad kolm eripalgelist monoloogi, kuid puudu jäi
natuke dialoogist, vastastikusest suhtlemisest. Ja mõni monoloog muutus keskel
natuke igavaks ka, pilk jälgis teisi vaatajaid, jäi mahti sääsekuplasid
kratsida ja mõelda, et oleks pidanud enne etendust ka joogiostjatega ühinema.
Suveteater
“Kõrts”
••
Autorid: Andrus Kivirähk, Jan Rahman ja Contra
••
Lavastaja: Ain Mäeots
••
Osades: Jan Uuspõld, Merle Jääger, Raivo E. Tamm
••
Esietendus 7. augustil 2007 Tartus Hansahoovis
Äripäev
Tartus näeb kõrtsinalja
Ülle Hallik
Eesti Raadio
10.08.2007
00:00
Tartus
Hansahoovis esmaspäeval publiku ette jõudnud suvelavastus "Kõrts" on
sündinud kolme humoristi koostöös, igaüks neist on oma osa kirjutanud
spetsiaalselt ühele näitlejale mõeldes.
Lavastaja Ain Mäeotsa sõnul
on kolmest monoloogist sündinud terviklik ja vaimukas näidend, mida võib pidada
uudseks nii Eesti kui ka terve Euroopa teatrimaastikul.
Lugu saab alguse, kui ühel
sumedal suveõhtul kohtuvad ühes Eesti kõrtsis kaks veidrat meest ja üks veel
veidram naine ning sumedas kõrtsimiljöös hakkab teema arenema.
Pubi, baar, ööklubi, puhvet,
restoran - lihtsalt kõrts -on kohad, mida tavaliselt peetakse mitte väga
"tõsisteks". Eks minnakse ju sinna meelt lahutama ja lõõgastuma ning
on juhtunud ka, et kaklema. Kõrtsilaua taga on paika pandud nii üksikute
inimeste kui ka tervete riikide ja rahvaste saatusi.
Nii mõnigi eestlane on olemas
tänu sellele, et tema vanemate teed kõrtsis ristusid ning on neidki, keda just
tänu kõrtsis toimunule enam pole.
Lavastaja sõnul on aga kindel
see, et kõrtsis saab tihti nalja. Kui seda ka ise ei tee, siis teeb seda keegi
teine ikka või on see teine juba iseenesestki naljakas. Seega on Hansahoovi
tänavuse suvelavastuse märksõnaks naer. Kohati on see ehk homeeriline, aga
kohati kindlasti ka läbi pisarate.
Kõrtsielu üle viskab nalja
sama näiteseltskond, kes tõid eelmisel aastal samas kohas välja suvelavastuse
"Sõit", mida publiku meeleheaks sellegi suve alguses nii Hansahoovis
kui ka Pärnu kuursaali õuel mängiti.
Jan Uuspõllule, Raivo E.
Tammele ja Merle Jäägerile on sõnad suhu kirjutanud Andrus Kivirähk, Jan Rahman
ja Contra.
"Kõrts"
· Hansahoov,
Aleksandri 46, Tartu
· Autorid:
Andrus Kivirähk, Jan Rahman, Contra
· Lavastaja:
Ain Mäeots
· Osades:
Jan Uuspõld, Raivo E. Tamm, Merle Jääger
· Piletid
150 ja 125 kr Piletimaailmast ja Piletilevist ning Tartus Hansahotellis.
· Etendused
toimuvad 13., 14., 15., 16., 17., 20. ja 21. augustil. Algus kõigil õhtutel
kell 20.
|
Kõrts
pakub eluteatrit Enne Hansahoovi teatri «Kõrts» esietendust tuli kõigepealt
lavale lavastaja Ain Mäeots ja hoiatas publikut: see, mis te nüüd näete, ei
ole teater ega etendus, see on elu ise. |
|
|||||||
|
Kõrtsis on kokku saanud lihtsad inimesed, kes räägivad oma
elust, ja igaüks publiku seast võib tulla vahepeal siia (lavale/kõrtsi), kui
soovi on, ja võtta endale mõned dringid.
Veidi ootamatu pöördumine, kas pole? Vaatajad jäid hetkeks nõutuks, aga tundus, et keegi piletiraha tagasi küsima ei hakka, pigem asuti huviga jälgima, et mis see siis on, kui mitte teater. Hansahoov on end hea mängupaigana tõestanud. Eelmisel aastal esietendunud «Sõitu» mängis Hansahoovi teater ka sel aastal – terve aasta võis Hansahoovist mööda minnes näha Võru bussijaama silti. Mõtlesin alati, et mida mõtleb see inimene, kes ei tea, et silt «Sõidu» lavastuse juurde kuulub. Keset Tartu linna äkki Võru bussijaam. Veider. Kes «Sõitu» näinud, see mäletab, et ka seal toimub üks stseen kõrtsis. Ja sellessamas kõrtsis tegevus jätkubki. Nagu kõrtsis ikka Kõrtsis saavad kokku Volli (Raivo E. Tamm), Rõuge naine (Merle Jääger) ja pillimees Margus (Jan Uuspõld), kõigil on rääkida oma lugu. Rõuge naist ja pillimees Margust on kujutatud pigem karikatuursetena, kuid Volli oma võidunud kuue ja veidi ebaleva olekuga tekitab kõige rohkem kaasaelamist. Volli tulebki neist tegelastest kõrtsi esimesena, aga ei hakka kohe kõigest patrama, nagu võiks aimata. Kõik toimub pigem nagu elus ikka – ega siis kõrtsi tulles hakatagi kohe oma elust rääkima, enne tuleb keskkonda sisse elada, ringi vaadata, kellele ja mida üldse tasub rääkida. Esiteks võetakse mõni jook ja ehk ka hamba alla midagi. Volli võtab pudeli viina ja hapukurki, pärast ka ühe munaleiva. Joob, sööb, vaatab kõrvallauas istuvaid naisi, kuulab tähelepanelikult ära ilmateate, mis raadiost parasjagu tuleb (kes ei teaks, kui oluline on vanematele inimestele ilmateate kuulamine iga tunni ja poole tunni tagant). Alles siis leiab Volli, et ju võib ikka natuke endast ka rääkida. Raivo E. Tamme sõnadeta stseen alguses on üks parimaid lavastuses. Väga väljapeetud ja detailne, väga elulähedane ja seetõttu ka väga naljakas. Selliseid stseene oleks võinud rohkem olla, ei tasuks karta, et publik ära tüdineb, pigem on vaatajail ehk tüdimus väga tekstikesksest teatrist. Võru keel Monoloogidest kõige õnnestunum on minu arvates Jan Rahmani Vollile kirjutatud tekst. Teised kaks, Contra ja Andrus Kivirähk, on jäänud oma tekstides liiga etteaimatavaks ja tüübile orienteeruvaks, teinud nalja nalja pärast. Rahmani tekst ei ole aga naljakas tavamõistes, see ei puänteeru niivõrd – Volli räägib tõestisündinud lugusid, mis on mõne koha pealt naljakad, mõneti nukrad. Loomulikult annab oma varjundi nii Vollile kui ka Rõuge naisele võru keeles kõnelemine. Jan Uuspõld pillimees Margusena tekitab aga kõige rohkem äratundmist, tema muusikalised vahepalad mõjuvad väga absurdsetena. Ehk lõpu poole juba ka liialdustena. Lavastuse kogu ehedus ja headus põhinebki näitlejatööl, ka Meelis Hansingu kõrtsmik on väga ilmekalt mängitud. «Kõrtsi» puhul ei häiri asjaolu, et lavastaja pole kõike peensusteni läbi komponeerinud, võibolla vaid lavastuse lõpus oleks vaja läinud lavastajakätt, lõpp tuli liiga äkki ja kuidagi ebaloogiliselt. Siiski ei saa mainimata jätta, et Mäeots on oma osa andnud, olulise osa, ta kas on geniaalne või tal lihtsalt veab: esiteks suurepäraste näitlejate valik, teiseks eksperiment panna kolm head kirjanikku kirjutama monolooge, et neist siis näidend kokku põimida, kolmandaks jätkata teatritegemist Hansahoovis, neljandaks mitte olla liiga pretensioonikas. «Kõrts» ei ole tõepoolest teater, kus metafoore visatakse varrukast, aga pigem eelistan vaadata veidi üle tunni kestvat hea sünergiaga naljatükki nagu see kui istuda neli tundi ja mõistatada, kus see suur kunst nüüd on, mida reklaamiti. Kas Teate Hansahoovi teater «Kõrts» • Lavastaja Ain Mäeots • Autorid Jan Rahman, Contra, Andrus Kivirähk • Volli – Raivo E. Tamm, Rõuge naine – Merle Jääger, pillimees Margus – Jan Uuspõld • Etenduses teevad kaasa Irina Võsaste ja Meelis Hansing. • Esietendus 7. augustil, veel mängitakse 13., 14., 15., 16., 17., 20. ja 21. augustil kl 20 • Tartu Hansahoovis Aleksandri 46. |
||||||||
|
|
||||||||
|
Mäeotsa
kõrts nagu kõrts kõrtsis Mitmendat aastat näib mulle, et meie vabariigi erinevate
teatrite suvetükkide tegijad justkui võistleksid omavahel selles, kes suudab
publikumi kõige imelikumasse kohta ehk kõige sügavamasse karuperse kohale
meelitada ja neid seal kõige pikaajalisemate ja veidramate meetoditega
peedistada. |
|
|||||||
Nii et karuperse tripil ära käinud inimeseloom saaks lõpuks tõdeda, et tegu oli ilmselt nii suure kunstiga, et kohe mitte tuhkagi ei saanud aru. Õnneks on üks pisike seltskond, kes pole selle karuperse-snobismi trendiga kaasa läinud, nad on võtnud endale ülbuse teha etendusi otse kesklinna kõrtsis, ilma megadekoratsioonide ja suurte narratiivideta. Hansahoovi-nimelises kõrtsis mängitakse kõrtsi ja meelitatakse rahvast kaasa mängima. Lavalt ostes on õlu odavam kui seest;-) Esmalt tasub vast mainida, et tegu on punkmeetodil sündinud looga, millel on kolm autorit. Või neli? Või siis seitse? Asi algas sellest, et Andrus Kivirähk, Contra ja Jan Rahman panid paberile igaüks ühe tegelase jutu, kellega nad napsi võtma on sattunud. Nad ei teadnud, kellest/millest teised kirjutavad. Siis tuli Ain Mäeots n-ö suurte kääride ja liimipotiga ja pani need tegelased omavahel suhtlema. «Jaa, täitsa hästi liimitud,» ütles Kivirähk pärast kontrolletendust. Liimijälgi ei ole esikal enam näha, kui ei teaks, ei oskaks seda kahtlustadagi ja võinuks lolli näoga küsida, et kuidas te ikka sedasi kolmekesi kirjutasite. Profid tulevad Viimaks tulid Merca, Raivo E. Tamm ja Jan Uuspõld ja panid need tegelased elama. Kõik kolm tegelast on vägagi elus... ma olen igaühega neist kohtunud, mõnega Valli baaris, mõnega kuskil sügavamas urus. Põhimõtteliselt on tegu kolme monoloogiga, mis on täiesti idiootsete hittlaulude ja kõrtsis voolava konjaabli abiga osavalt kokku kleebitud. Ei viitsi hakata kolme sihukese kaliibriga profi kohta peaosades oode laulma, ootamatu olnuks pigem, kui nad millegipärast poleks ülivinged. Siis oleks ju midagi tõepoolest väga valesti. Nad on. Tõsiselt kaifitav on hoopis see, et nad ei muutu mööbiliks ka n-ö suurel ekraanil mitte olles. Kõik ilmed, kõik liigutused on paigas. See, kuidas Merca naiste pärast kõrtsimuusikuks hakanud Janile abitult kaasa ümiseb, pooli sõnu justkui mitte teades ja kõrtsitoolil istudes lollakalt hambatikuga küünealuseid puhastades või käe sisekülge kratsides... ma olen selliseid naisi joomamajas kohanud küll. «A kas sa seda ikka panid tähele, et mul oli Liverpooli jalkameeskonna särk? » nõuab taas endaks saanud Merca mult hiljem. « Eee... ei pannud... mina ja jalgpall... » See särk polnud niisiis juhuslik, ta ise leidis selle ja eks ta ise teab, miks see naine just selle mansa fänn on. Nagu ka seda, mis selle naise lemmiksöök on ja mida tavaliselt pühapäevahommikuti teeb... ja kõike muud. Prototüübid kõrtsist Pärast etenduse lõppu avastame tagumisest lauast Jani tegelase liiga täpse prototüübi. Nii täpse, et Kivirähk ja Mäeots peaksid nüüd mõlemad värisema... see mees võiks nad soovi korral kohtusse anda, süüdistades oma eraelu luba küsimata lavale toomises, esitades süüdistusmaterjalina pildi endast ning pildi etendusest. Jah, seda päevitunud käsivartega meest silmates meenub mulle Kadri Kõusaare surematu kohtusaaga. Ja ega see mees ole ainus. Kokku tuleks kindlasti iga tegelase kohta kümnepealine saba, kel autorite vastu eraellu tungimise asjus pretensioone võiks olla. Nagu ka sama seltskonna eelmise etenduse puhul, mille nimi oli «Sõit». Kui ülbeks nad oma elulähedases minimalismis julgevad minna? Millal nad kohtusse antakse? Tõsiseltvõetav komöödia Igatahes näib mulle nüüd juba kahe tüki põhjal, et uue vabariigi aegne esimene tõsiseltvõetav komöödiateater on viimaks sündinud. See on ülimalt lihtne, igaühele arusaadav, muutumata seejuures maotuks või labaseks. Aga nii lihtsaid asju ei ole tõenäoliselt üldse lihtne teha... palju lihtsam on inimesi hiiglaslike massistseenidega tillist tõmmata. Uus lavastus «Kõrts» Autorid Andrus Kivirähk, Contra ja Jan Rahman Lavastaja Ain Mäeots Osades: Jan Uuspõld, Merle Jääger, Raivo E. Tamm Tartus Hansahoovi Teatris Esietendus 7. augustil, mängitakse 21. augustini |
||||||||
POSTIMEES 08.08.07
|
Tartus mängitakse «Kõrtsi» |
|
Näitlejad
jutustavad kõrtsis oma eluloo Kas olete kõrtsis mõelnud, et siia tullakse vaid piiritundetult
jooma ja vastassugupoolega kontakti otsima? Vaadake inimesi natuke lähemalt –
kõigil laua taga istujatel on jutustada palju kirjum ja põnevam lugu |
|
|||||||
|
Hansahoovi teater paneb kõrtsilaua taha istuma Jan Uuspõllu,
Raivo E. Tamme ja Merle Jäägeri, et asja natuke selgemalt näidata. «Tavalisi inimesi pole olemas,» kinnitas etenduse lavastaja Ain Mäeots. «Kõrts on koht, kus ristuvad erinevad saatused.»
«Kõrtsis» keskendutaksegi sellele, millised inimesed kõrtsi satuvad ja milline on nende taust. «Kõige ehedamad lood pärinevad elust enesest – kohati naljakad, kohati kurvad,» nentis Mäeots. «Lood, mida etenduses räägitakse, on päriselt sündinud.» Parimatelt parimatele Kolm kirjanikku, Andrus Kivirähk, Contra ja Jan Rahman, on kirjutanud monoloogi spetsiaalselt kolmele näitlejale – vastavalt Jan Uuspõllule, Merle Jäägerile ja Raivo E. Tammele. Tegemist on mõneti eksperimendiga – Eestis kirjutavad esimest korda kolm väljapaistvat kirjameest kolmele väljapaistvale näitlejale, kes saavad ühes tükis kokku. Neis võib ära tunda tüüpe, keda igaüks on elus kohanud. Pelgalt komöödiaga tegu ei ole ja kes lihtsalt palagani ja külahuumorit otsima tuleb, see seda eest ei leia. «Me oleme lati endale kõrgele seadnud,» märkis Mäeots. «Aga kindlasti saab naerda, sest kohtume kolme veidra omapärase ja muheda inimesega.» Jan Uuspõld kehastab kõrtsimuusikut, kelle iidoliks on Jüri Homenja. Raivo E. Tamm mängib hobusekaupmehest vana meest, kes juhuslikult kõrtsi satub. Merle Jääger on kohaliku naisterahva, vallavolikogu liikme rollis, kel on kirev elu selja taga. Vaataja näeb lugu kahest vaatenurgast – üks tasand on osalejate sisemonoloog, teine tasand näitab, kes nad on, kui omavahel suhtlevad. Kõrts on tänapäevalugu, kuid ei räägi rahvast pungil linnabaaridest. «See on suhteliselt tühi maakõrts Lõuna-Eestis, vihmane päev kesknädalal,» rääkis Mäeots. Klišeede murdjad Muusikat kuuleb etenduses samuti – seda kannavad näitlejad vahetult ette. Rahvalik teater või muusika võib eelarvamuste toel seostuda millegi labasega. «Meid huvitab rahvalikkus selle kõige ehedamal ja huvitavamal kujul – see ei tähenda laia joonega viskamist, ka rahvalik asi võib olla peenelt tehtud, tahamegi neid klišeesid murda,» rääkis Mäeots. Eelmisel suvel mängis Hansahoovi teater samadel kaalutlustel menukaks kujunenud lõunaeestikeelset tükki «Sõit», seda samuti Hansahoovis Aleksandri tänava lõpus. Jan Rahmani bussisõiduteemalise näidendi «Sõit» kaudu avanes tõestisündinud lugude kaudu Võrumaa elu. «Sõidus» mängisid ka Tamm ja Jääger, nii et seltskond on suures osas sama. Jan Rahman tõdes, et kahe näidendi vahele saab mõningaid paralleele tõmmata. Rahmani kirjutatud monoloog Tammele on Volli lugu. «Ta on tark vanamees, kes elab Vastseliina kandis, käinud Moskvas ja Leningradis,» tutvustas Rahman oma tegelaskuju. Volli loos põimuvad paljud päriselus kuuldud erinevate inimeste lood. Eelmisel aastal tuli etenduseks viia kõrtsi buss, tänavu on lihtsam – kõrts tuuakse kõrtsi. Kas Teate Hansahoovi teatri etendus «Kõrts» |
||||||||
TARTU POSTIMEES
|
Hansahoov täitub suvel etendustega
bussisõidust Rahman võttis «Sõitu» kirjutades aluseks võrumaalaste juhtumised, mis on seotud bussisõiduga. Ta tunnistas, et on üht-teist laenanud teistelt kirjanikelt, ning nimetas Aapo Ilvest, Pulga Jaani ja Heli Laaksost.
|
|
Äripäev (Nädalalõpu
lisa)22.06.06
Bussisõit
põimub Tartu Hansahoovis kirevaks eluks
Christel Karits
Christel.Karits@aripaev.ee
22.06.2006
00:00
29. juunil esietendub Tartus
Hansahoovis võru kirjaniku Jan Rahmani bussisõiduteemaline näidend
"Sõit", mille lavastas Ain Mäeots. "Rahvalikud tüübid, mõnusad
karakterid," iseloomustab lavastaja Mäeots seda näidendit.
Jan Rahman, kes laiemale
avalikkusele on ehk kõige paremini tuntud bändi Ummamuudu 1994. aasta hiti
"Kõnõtraat" sõnade autorina, võttis bussisõiduteemalist näidendit
"Sõit" kirjutades aluseks Võrumaalt kuuldud ja kogutud tõestisündinud
lood, mis seotud bussisõiduga.
esietendus
Jan Rahmani "Sõit"
·
Tartus Hansahoovis
·
esietendus 29.06 kl 20
·
etendused 30.06. ja 1., 2., 5., 6., 7., 8. ja 9. 07
Buss ei ole lihtsalt
neljarattaline metallist kast, millega tuimalt ühest kohast teise kulgetakse.
Buss on midagi märksa enamat. Bussis või bussipeatustes juhtub alatasa midagi
huvitavat ja iselaadset. Põimuvad inimsaatused, hargnevad põnevad lood. Buss pakub
võimaluse kohata inimesi ja lugusid, kellega ja millega sa muidu võib-olla
kunagi poleks kokku sattunud.
"Sketšilaadsetes lugudes
põimub tegelik elu kirjandusliku väljamõeldisega," selgitab Mäeots.
"Lugude ja värvikate tüüpide kaudu avaneb tänapäevane Võrumaa elu kogu oma
kirevuses ja erilaadsuses." Hansahoovi Teatri suvises vabaõhulavastuses on
peaosatäitjaks PAZ-buss ning mängivad Raivo E. Tamm, Merle Jääger, Liina
Tennosaar, Ott Sepp ja Tarmo Tagamets. Etendustel musitseerib lõõtsamees Aivar Teppo.
Kunstnikutöö teevad Marion Undusk ja Sirly Oder.
"Sõiduga" antakse
Hansahoovis juuni lõpus ja juuli esimeses pooles kokku kümme etendust.
Etendus kestab üks tund ja 15
minutit.
SL Õhtuleht 04.07.06.a.
Hansahoovis rallib
ringi võrukeelne buss
MILLINE PAAR! Liina Tennosaar ja Raivo E. Tamm tantsuhoos. Viimane,
pidulikus dressis, mängis venelasest bussijuhti, kes kaunist tibi ära moosib.
Ebaõnnestunult.
Aldo Luud
Märksõna võrukeelne lavastus tähendab siinses teatrielus üht: asja taga on kindlalt Võrust pärit lavastaja Ain Mäeots ja sügava tõenäosusega mängib mõnd vanamutti Merle Jääger. Nii on see ka äsja esietendunud lavastuses «Sõit». Need kaks on kindlalt kohal.
Jan Rahmani kirjutatud ja Mäeotsa lavastatud «Sõit» on lustlik jant, mis hiilgab mängupaiga valiku ning särava trupiga. Materjalist endast kõnelemata. Kui enne ei pruukinud iga tartlane end Aleksandri tänava lõpus paikneva Hansahoovi olemasoluga kuidagi suhestada ning päris üllatunult «Kus see veel asub?», siis sesse paika lõpuks esimest korda sattunu sai ilmselgelt teatavat liiki kultuurišoki.
Suur ja stiilne hoov, mingis mõttes isegi oma rustikaalsel viisil pompoosne. Mõni ime siis, et Pattaya ja Illusiooni ööklubide ja kogu Hansakompleksi üks omanikest, Jaak Kurg, lausa säras. Kuuldavasti on ta Hansahoovis teatriteo mõtteid juba pikemat aega haudunud. Nüüd tuli lõpuks ära. Ja tõsi on seegi, et üks tõeline rahvajant passib sesse paika kui rusikas teatrimuusa silmade vahele. Seda oli eelesietendusel viibinud väärika publiku etendusaegsetest ja -järgsetest reaktsioonidest ehk siis naerupahvakutest ning kiidukõnedest kuulda.
Nõuka-aegne bussiloks, mis hoovile veetud, sõidutas seekord võrokesi. Sketšide kaupa. Lustakate rollide rida ja paras koomusk. Merle Jäägri järjekordne vanamuti-roll, Liina Tennosaare torutants (ilma toruta küll) ja Raivo E. Tamme hullumeelsed karakterid. Üks neist väljaandes, mis kangesti meenutas visuaalis tema Allanit «Õnne 13» algushooajal ehk teisisõnu – mäletatavasti kandis ta nois seriaaliosades Kalevi dressipluusi, pisut võidunut. «Sõidus» loovib ta laval ringi samas stiilis, kuid vähe ergemal kujul: pidulikus dressis. Ning Tamme võru ja vene keele oskus tekitas kohapeal küsimuse, kas seegi näitleja on sünnist saati võrot pannud. Rääkis ju kui kulda. Ilmnes, et mitte.
Aga see, kui puhast võru keelt trupp räägib (esietenduspeol kostis nii positiivset kui ka negatiivset vastukaja), saab selgeks siis, kui trupp Tartust Võrumaa poole välja mängima rändab. Kuuldavasti töö selles suunas juba käib.
|
UMA LEHT Võromaa rahva uman keelen leht Nummeõr’ 106 Heinakuu 4.päiv Bussiluu külävaheteie pääl |
|
|
|
Lauritsa Leelo |
|
|
|
|
|
|
|
|
|
|
|
|||
|
Võro-Ihamaru-Tarto bussi uutva Tennossaarõ Liina (kural),
Jäägeri Merle ja Tagametsa Tarmo. |
|
Bussijuhi Vaanja (Raivo E. Tamm) «surmasõit» – «17 inemist vei
är kiirabi, a bussipiletit oll’ vällä lüüdü õnnõ neli...» |
|
«Kas Tartu bussi bussijuht?» – Kanepin bussist maaha jäänü
sõitja (Sepä Ott) nõud bussi tagasikäändmist. |
|
|
|
|
|
|
|
|
|
Ei tiiä, kuis noorõmbidõga om, a inämbüisil päält
30-aastaidsil võrokõisil om kõigil bussisõiduga pall’o mälehtüisi. Rahmani Jan
kor’as’ noid kokko ja säädse näütemängos. Tuud sai edimäst kõrda kaia 29.
minevä kuu pääväl. |
|
|
|
|
Sõit. Lustilidsõ luu külävaheteie pääl. |
|
|
|
|
|
Tüükõrraldaja Mäeotsa Ain, sõiduplaani kokkopandja Rahmani
Jan, mineki-tii kujondaja Unduski Marion ja Odra Sirli. Sõitva Raivo E. Tamm,
Sepä Ott, Tennosaarõ Liina, Jäägeri Merle, Tagametsa Tarmo. Lõõtsa mäng Teppo
Aivar. |
|
|
|
TARTU POSTIMEES
|
Hansahoovist otse
Võrru Jan Rahmani jant «Sõit» toob Tartus Hansahoovis vaatajate ette väikesed lood Võrumaa elust-olust. Lookesed seob tervikuks vana bussiloks. |
|
|||||
Kes etendusele minnes loodab kõrgkunsti vaadata, pettub rängalt. Tegu on puhta meelelahutusega. Tempokas etendus Etendus on tempokas ning seotud lauludega, millest kahele saab kavalehte silmitsedes kaasa ümiseda. Lavastust võiks nimetada rahvalikuks jandiks, mis avab koomilises võtmes lõunaeestlaste mitmeid tahke. Kõik näitlejad kehastuvad etenduse jooksul mitu korda ümber. Näha võib fiktsionaalseid tegelaskujusid, kuid kõik, kes vähegi Võru kandi inimesi näinud ja katsunud, leiavad kindlasti sarnasusi etenduses nähtud karakteritega. Tegelaskujud on üsna grotesksed ning oma tõsiduses üllatavalt naljakad. Näitlejaansambel on väga hea, üksikuid osatäitmisi on raske esile tõsta. Raivo E. Tamm venelasest bussijuhina tõi mu kõrval istunud keskeas daamile naerupisarad silma. Vanamutikeste mängimise meister Merle Jääger oli taas tasemel, vaid näitlejanna hääl kippus nõrgaks jääma. Väga hea mulje jätsid Tarmo Tagamets ja Liina Tennosaar, kelle karakterid särasid ning tugevad hääled kostsid ka viimasesse ritta. Probleemi tekitab, nagu ikka suveetenduste puhul, publiku hulk. Liialt rahvast Hansahoovi oli sisse lastud mu meelest liialt palju inimesi, kellest mõned – näiteks paremas ääres – võisid väga vähe kuulda ja näha. Loomulikult tuleb etendustega kasumit teenida, kuid õnnelik vaataja olgu ikkagi kõige tähtsam. «Sõitu» on hea vaadata neil, kes on Võrumaa eluoluga tuttavamad, muidu jääb palju nalju arusaamatuks. Koduteel etenduse üle mõeldes leidsin, et lõunaeesti kultuur kogub üha enam jõudu põhja – pealinna – poole liikumiseks. Hoidke eest: võru ja setu kultuur tulevad! Kas teate? Jant «Sõit» • Tartus Aleksandri tänava lõpus Hansahoovis esietendus 29. juunil Jan Rahmani ühevaatuseline jant «Sõit». • Lavastanud Ain Mäeots. • Mängivad Ott Sepp, Liina Tennosaar, Raivo E. Tamm, Tarmo Tagamets, Merle Jääger, Meelis Hansing ja Irina Võsaste. • Lõõtsa tõmbab Aivar Teppo. • Järgmised etendused on 5., 6., 7. ja 9. juulil kell 20 ning 8. juulil kl 12 ja 20. |
||||||
|
POSTIMEES Suvelavastus
«Sõit» kisub kaasa
Tartus on uus mängupaik – Hansahotelli õu ehk Hansahoov, mis asub Aleksandri tänava lõpus. Hoov on teatritegemiseks ühtaegu nii hubane kui ka piisavalt suur, et parasjagu publikut ära mahutada. |
||||||
|
Laval on vana PAZ-buss, mille vaatajatepoolne külg on eemaldatud, et
tegevus paremini näha oleks, bussijaam ja baar. Bussijaama silt muutub
vastavalt loole. Oleneb, kustkohast välja sõidetakse või kuhu teel ollakse. Võru, Kanepi, Tilleorg...Võrumaa kohad, Võrumaa rahvas, Võrumaa keel, mis tundub mõne näitleja esituses puisemana kui teise suus, kuid ei häiri. Samuti võib jääda mulje, et Võrumaa rahvas, kellest lugu on inspireeritud, koosneb vaid veidrikest ja kohtlastest, aga eks see ole üks eesmärgipärane võte, et asjale vürtsi juurde anda. Hea meelelahutus «Sõidu» autori Jan Rahmani sõnul on näidend kokku pandud lugudest, mis bussisõitudel kuuldud ja nähtud. Neid lugusid jutustab lavastuses «kiränik-filosoohv» (Ott Sepp), kes on pigem siiski lihtsalt jutustaja-vahendaja rollis, sest tema kui kirjaniku-filosoofi olemus lavastuse käigus ei avane. Natuke üle tunni kestev sketšidest koosnev bussisõit Hansahoovis läheb käima väga hoogsalt, on jälgitav ja huvitav lõpuni. Lavastusele on valitud õnnestunud formaat. Pikemana oleks see ennast kordama hakanud ja igavaks muutunud. Ehk ainult üks viimaseid stseene, kus sõidu ajal on bussis nii surnud Ilmar (Tarmo Tagamets) kui ka kohe-kohe sünnitama hakkav naine (Liina Tennosaar), on üle pakutud, mitte nii veenev ja nauditav kui eelnenu, aga see ei riku lavastuse üldpilti. Tegemist on pigem hea meelelahutuse kui tahtmisega teha suurt kunsti. Kuna on näha, et näitlejad ja lavastaja on seda ka silmas pidanud, siis kõik toimibki. On tõepoolest vaimukas. Naljategemisel on teatris (ka elus muidugi) suur oht labasustesse laskuda. «Sõidus» seda peaaegu et ei juhtugi. Piinlikkust tundma ei pea. Hea maitse piire ei ületata. Kui, siis jäi puudu ehk terviklikkusest. Alguse ja lõpu oleks saanud ehk paremini siduda. Lõpp tuli liiga ootamatult ja äkki. Mäeotsa lavastust võiks võrrelda Raivo Adlase ja Vilde teatri 2004. aasta suvelavastusega «Tagahoovis». Selle võrdlusega ei taha ma kedagi solvata ega alahinnata. Professionaalsed näitlejad on professionaalsed näitlejad ja harrastajad on harrastajad, kõnealusel juhul on sarnasus sünergias. Keskkond ja näitlejaansambli orgaanilisus lubavad neid paralleele tõmmata küll. Lavastuses võrreldakse tabavalt ajamasinat ja ruumimasinat. Buss ongi kui ruumimasin. Ajamasinaga saab rännata ühest ajast teise, ruumimasinaga aga ühest kohast teise. Ja tõepoolest, miks peaks ühte rohkem imeks pidama kui teist. Bussi peale lähed ühes kohas, maha tuled hoopis teises kohas. Ruumimasina mõte sobib hästi iseloomustama ka lavastajatööd ja head näitlejaansamblit. Etenduse ajal tekib sünergia, mis viib vaataja n-ö ühest kohast teise. Ei ole nii, et tunned ennast etenduse lõppedes samamoodi kui siis, kui vaatama asusid. Teatrimasin töötabki sellesama sünergia jõul. Võiks ka ringi sõita «Sõitu» võiks kindlasti ka mujal Eestis näidata, kui seda just väga keeruline transportida ei ole. Eriti maakohtades oleks see, usun, väga populaarne. Ideaalne koht mängimiseks oleks näiteks Põlvamaal Varbusel asuv maanteemuuseum. Ei tea, kuidas kõik need selle suve lavastused välja on kukkunud, kuid riski, et nähtu ei rahulda või ei paku midagi, saab vähendada, kui mina vaatama «Sõitu». Ei pea kahetsema. Pärast etendust kuulutab lõõtsamees Aivar Teppo, kes sõidulugu muusikaliselt kujundab, välja ka simmani. Võimalus õdusaks õhtuks. Suvelavastus «Sõit» Tekst Jan Rahman, lavastaja Ain Mäeots Hansahoovi teatri esietendus 29. juunil Tartus Hansahoovis
Hinded Lavastus **** Tekst *** Näitlejatööd ***** Kujundus **** Olulisus *** Põlvamaa ajaleht „ KOIT“ 06.07.06 |
||||||
Tilleoru ja teised lood
elustuvad Tartus
Kanepis, Tilleorus, Ridalis, Põlva bussijaama baaris jm juhtunud ja juhtuvad lood elustuvad sel suvel Tartus, kus veel neljal päeval näeb suvelavastust “Sõit”.
Kuigi kavalehel on tüki pealkiri “Sõit”, kõneleb rahvas aiva “Bussi”-etendusest. Vana PAZ-buss ongi lavastuse põhitegevuskoht. Eesti teatri tipptegijad, nagu Merle Jääger, Raivo E. Tamm, Liina Tennosaar jt mängivad äratundmisjudinateni elavaks meie kandi karakterid. Lood-tüübid on näidendiks ühendanud Jan Rahman. Lisaks omakirjutatule on ta “Sõitu” põiminud teiste võru kirjanike, näiteks Olavi Ruitlase, Aapo Ilvese, Pulga Jaani jt bussisõiduainelise loomingu.
Bussiteema on noorema lõunaeesti kirjanduse fenomen, seda on sedastanud kirjandusuurimuslikus artiklis Valdo Valper.
Loo üheks kesksemaks kujuks on Kiränik-Filosoohv (mängib Ott Sepp). On ju iga teine Lõuna-Eesti mees omaette mõttetark. Omamoodi mõttetargad on ka “Sõitu” kandvad-edasiviivad Kanistrimees, Tilsi mees, Baarijorss, keda kõiki kehastab võrratute nn külakantpeadena Tarmo Tagamets.
Kohavaimud on ajavaimudest
tugevamad
Tüki sügavamale ideele saab läheneda ajas tagasi minnes. Veel 1980. aastatel sõitsime PAZ-, LAZ- ja Ikarus-bussidega. Väga paljude mällu on süüvinud just nimelt PAZ. See väike kollane külateede igiliikur, mis polnud ainult vahend ühest punktist teise liikumiseks. See oli ka kohtumispaik. Noorte hängimiskoht - koolinoorte jaoks olid tagumine ja külgpink kõige kuumemad kohad. Fantastilise ilmemeisterlikkusega väljendas etenduses seda rahulolu ka Tarmo Tagamets Kanistrimehena.
“Sõit” tõestab muu hulgas Põlva-lähedase Kähri küla suurde kirjandusse kirjutanud kirjamehe ja filosoofi Madis Kõivu põhitõde: kohavaimud on ajavaimudest tugevamad. Kuigi PAZ-bussid on tänaseks liinilt maas ja näiteks kaua-kaua puutumatuna seisnud Võru bussijaam on saanud uue ilme, elab meis ja ajaloolisel Võrumaal edasi kõik see, mida etenduses “Sõit” näeme ja tajume. Näeme seal Merle Jäägerit nn täisnurkküürus mutikesena, kes ei saa bussiuksel jätta omakandiinimesega kõnelemata küla kõige vahtsemaid uudiseid, kuigi buss on niigi graafikust maas ja teised reisijad juba pahandavad. Näeme Liina Tennosaart ehtsa külalõbutüdruku Liisana ja veekalkvel silmadega elust räsitud maanaisena.
Naer ja igatsuspisarad
läbisegi
Kuuleme n-ö meie aja kümnesse kõlavaid laule ja Aivar Teppo lõõtsamängu. Võime esimesest repliigist peale naeru pugistada. Aga. Kuigi “Sõit” on “lustlikud lood ühes vaatuses”, hiilis siinkirjutajasse teatrielamusena sõnulkirjeldamatu kurbus. Küll ilus halemeel, aga pigem siiski naer läbi pisarate. Küllap igatsus kadunud ja kaduvate aegade-lõhnade-inimtüüpide järele.
Samas võib iga kell praegugi jääda Kanepis bussiootavatel inimestel õigele poole sõitmata, sest bussijuht on unustanud aknale vale marsruudi. Aga olukord laheneb, sest meiekandi inimene - bussijuht - on üldjuhul heasüdamlik ja keerab tagasi, kui talle mobiilile helistatakse. Samuti pole välistatud seegi, kui pohmellis bussijuhi tõttu saab liiklusõnnetuses viga 17 inimest, kuigi “pileteid oli välja löödud neli”. Ja Tilleorust läbi sõites hakkavad inimesed ikka ja jälle pajatama lugu, kuidas üks tsiklimees ükskord motikaga majja põrutas, küsides peremehelt, kuhupoole Tartu jääb, sai vastuseks: kääna tast ahu takast.
Sõidu lavastaja ehk dispetšer on Ain Mäeots. Lugu esitleb Tartu Hansahoovi teater 9. juulini.